Question Ühe õhtu katse, mis muutis mu arvamust

Mul on kombeks asju mitte uskuda enne, kui olen neid ise proovinud. Mu sõbrad ütlevad, et see on kangekaelsus. Mina ütlen, et see on ausus. Kuidas ma saan rääkida asjast, mida ma ei tea? Just selle põhimõttega ma ühel neljapäeva õhtul istusin diivanil, telefon käes, ja mõtlesin, et proovin midagi, mida olin alati vältinud. Mitte sellepärast, et keegi sundis. Vaid sellepärast, et ma tahtsin teada.Õhtu oli niigi igav. Olin jõudnud koju, söönud ära, vaadanud kaks osa mingist sarjast, mis polnudki eriti hea. Mu naine oli juba magama läinud. Olin üksi ja tundsin, kuidas see tunne — tead küll, see tunne, et sa raiskad oma aega — hakkas tasapidi peale. Siis ma meenutasin, et mu vend oli mulle kunagi rääkinud  casino vavada  -st. Ta ei propageerinud seda ega soovitanud. Ta lihtsalt mainis, et see on olemas ja et mõned inimesed kasutavad seda lõbu pärast.Mõtlesin, et miks mitte. Ma olen täiskasvanud inimene, ma tean oma piire. Panin paika reegli kohe alguses — mitte rohkem kui kakskümmend eurot. See on summa, mida ma ei märkaks, kui see kaob. Aga kui ma võidan, siis see on boonus. Registreerimine oli kiire. Ma ei pidanud isegi oma passiandmeid andma, ainult e-posti ja kasutajanime. Paar minutit hiljem olin sees.Esimesed mängud, mida ma proovisin, olid lihtsad. Ma ei viitsinud õppida keerulisi reegleid. Valisin midagi kolme rullikuga, ilma boonusringide ja lisamängudeta. Lihtsalt keerutad ja vaatad, mis juhtub. Panin väikese panuse — ainult paar senti — ja vajutasin nuppu. See oli nagu vana hea ühekäeline bandiit, ainult et ma ei pidanud kuhugi münti viskama.Alguses läks nii nagu ootasin. Kaotasin natuke, siis võitsin tagasi. Kõik kõikus nulli ümber. Ma ei tundnud põnevust ega pettumust. See oli lihtsalt ajaviide. Aga siis, umbes viieteistkümne minuti pärast, juhtus midagi. Ma ei tea, kas ma vajutasin nuppu teistmoodi või oli see lihtsalt juhus, aga rullikud hakkasid keerlema aeglasemalt. Palju aeglasemalt.Ma vaatasin, kuidas iga sümbol langes oma kohale. Esimene, teine, kolmas. Nad kõik peatusid täpselt nii, et moodustus rida. Ma ei osanud isegi kohe lugeda, kui palju ma võitsin, sest number oli nii suur, et mu aju ei tahtnud seda uskuda. Aga see oli tõeline. Ma olin võitnud rohkem, kui ma olin viimase kahe kuu jooksul meelelahutusele kulutanud.Mu esimene reaktsioon ei olnud rõõm. See oli uskmatus. Ma istusin liikumatult ja vaatasin ekraani. Siis ma võtsin telefoni ja tegin ekraanipildi. Saatsin selle oma vennale. Ta vastas peaaegu kohe: “See ei ole võimalik. Sa ei võida esimesel korral.” Aga mina võitsin.Kõige raskem osa oli mitte hakata kohe rohkem mängima. See on ausalt öeldes kõige suurem kiusatus. Sa mõtled, et kui nüüd nii läks, siis ehk läheb veel paremini. Aga ma olin lugenud lugusid inimestest, kes kaotasid kõik just sel moel. Nii et ma hingasin sügavalt, sulgesin mängu ja läksin kööki vett jooma.Järgmisel hommikul võtsin 90% võidust välja. See läks eraldi kontole. Ülejäänu jätsin sinna, aga panin endale piiri — mitte rohkem kui kümme eurot nädalas. Ma teadsin, et kui ma hakkan jahtima uut suurt võitu, siis kaotan varsti kõik.Nüüd, mitu nädalat hiljem, mängin vahel casino vavada-s. Mitte tihti. Ainult siis, kui tunnen, et päev on liiga ühesugune. Ja ma olen alati võtnud võidud välja. See on mu ainus reegel. Mitte kunagi jätta võitu kontole kauemaks kui üks päev.Täna on pühapäev. Vihma sajab. Istun akna all, teine kohv käes, ja mõtlen, et tegelikult ei ole vaja suuri võite. Piisab sellest, et ühel õhtul sa proovisid midagi uut. Ja see läks hästi. See on minu jaoks tegelik võit. Mitte number ekraanil. Vaid tunne, et ma ei kartnud. Ja see tunne on rohkem väärt kui ükski summa.